Lõpetamine! Suvi? Viimane kuu?!

Täpselt nädal peale Jeniferi lõpetamist oli minu kord. 30. mail pidime kõik kogunema DeVos Fieldhouse´is, et läbi teha õhtuse aktuse. Kuni selle päevani polnud mul aimugi kui palju meid tegelikult on. Üle 200 õpilase lõpetasid sel päeval. Õnneks pidid proovis ainult umbes 50 õpilast näitama ette, mida teha ja kus olla. Peale proovi saime kätte oma Senior All Night Party pluusid, mis olid nagu piletid bussile. Koju jõudes tegin väikese uinaku, sest ees oli pikk ja põnev õhtu.

Minu lõpetamine oli küll nagu filmis. Kõik lõpetajad kõndisid paaris välja ning taustaks mängis “Pomp and Circumstance”. Mõned õpilased said ka kõne anda, mis tõesti tõid pisarad silma. Esitati ka paar laulu ning ühe loo ajal jagati kõigile väikesed taskulambid, mis süütasime refrääni ajal. Terve saal oli valgustatud, isegi vanemad võtsid telefonid välja ning tegid kaasa. Peale seda hakkaski diplomite jagamine. Õpilased istusid tähestikulises järjekorras ning kui oli aeg, siis tõusis rida püsti, kõndis lavale ning tagasi siis oma kohtadele. Peale seda oligi lõpp käes ning nagu ikka Holland High traditsioonide järgi liigutasime mütsidel ripatsi paremalt vasakule ning anti luba heidata mütsid. Kui kõik olid oma asjad leidnud ja kokku korjanud koguneti õue pildistama. Ma otsisin oma pere ikka vähemalt 15 minutit. Nii palju rahvast oli ning ma pole ka kõige pikem, et leida kedagi. Lõpuks saime kokku ning saime pildistada.

This slideshow requires JavaScript.

Sellega veel trall ei lõppenud. Pildistamise ajal hakkas vihma sadama ning me pidime autosse jooksma. Sealt läksime edasi Biggby’sse kohvi ostma, sest mul oli veel ees pikk õhtu. Nimelt ootas meid Senior All Night Party. Kogunesime koolis 9:30, saime käepaelad ning jagunesime bussidesse. Koht aga kuhu läksime oli saladus.. vähemalt õpetajad arvasid nii. Jõudsime kohale ning üllatus, üllatus (tegelikult mitte nii väga) olime Craig’s Cruisers lõbustus keskuses.

Õhtu/öö algas reeglite seletamisega ning sellele järgnes õpetajate vahva etteaste. Võiks öelda, et see oli nagu mini playbox. 4 nais õpetajat parodeerisid nii vanu kui ka uusi hitte ning nendega liitusid ka 2 mees õpetajat. Oli küll kohati natuke hirmus (naljakas) vaadata nende kostüüme ja esitust, aga nalja sai. Peale seda saimegi laiali minna. Seal oli arkaad, laser ruumid, ronimis koht, kardirajad (sees ning väljas), minigolf, mida iganes hing ihaldab. Sain esimest korda elus kardiga sõita. Alguses oli küll täielik plokk peal, sest ma kartsin, aga ilma asjata. Sõbrad said mu ikka lõpuks rajale ja saingi hirmust üle. Umbes ühe ajal öösel avati söögilaud, kus saime kõike võtta. Kell 4 hommikul saabus üllatuskülaline, hüpnotisöör. See oli esimene kord, kui nägin oma silmaga, kuidas inimesi pannakse hüpnoosi alla. Ma ei suuda siiani uskuda, kui lihtsalt see mõne peal toimis. Oli ka paar õpilast, kes lõpus andsid alla, sest see ei toiminud enam. Üks kõige šokeerivamatest hüpnoosidest oli, kui hüpnotisöör pani ühe poisi mõtlema, et ta kaotas oma ema ära ning ta hakkas mööda tuba ringi käima ja kõigilt küsima, kus ta ema on. Järgmisena kannatasid poiss ja tüdruk. Neile anti kaks pudelit vett ning pandi mõtlema, et nad on väga väga janused, aga nad ei saa vett suhu kallata. Nad said seda igale poole mujale oma näkku kallata, aga mitte tilkagi suhu. Tüdruk oli täiesti paanikas (aga sõnagi ei öelnud), et hakkas peaaegu nutma. Oli ka olukord, kus tüdruk tundis, et ta pea on väga soe, aga ei saanud mütsi peast ära võtta. Neil hüpnoose oli veel, aga need olid põhilised. Lõpuks kell 5 hommikul istusime tagasi bussidesse ning sõitsime tagasi kooli.

8. juunil läksime Diane’i ja Miaga kolmeks päevaks Detroiti. Esimesel päeval külastasime loomaaeda. Väljas oli mega soe, seega ei olnud ka loomad nii aktiivsed, aga tore oli ikka. Minu lemmik osa oli antarktika maja. Kui väljas oli teistel loomadel palav, siis tundus, et pingviinid nautisid ikka oma jahedat majakest. Kõndisime ka läbi “laeva” ehk siis ruum, kus näidati projektoritega nagu sa oleksid laevaga tormisel merel. Isegi vett pritsis, kui suurem laine lõi pardale. Sealt edasi liikudes saime katsuda ka jääseina. See oli küll mõnus vaheldus 30 kraadisele soojusele. Et näha pingviinide tegevust vee all, kõndisime läbi klaasist tunneli, kus võis näha nii mõndagi linnukest seal ujumas. Vot sellist vaatepilti Eesti loomaaias ikka ei näe.

This slideshow requires JavaScript.

Järgmisel päeval käisime 12 Oaks kaubanduskeskuses, kus shoppasime ikka umbes 2-3 tundi. Peale seda läksime Waldenwoods’i, kus veetsime õhtu jutustades ning ringi vaadates. Kolmandal päeval olime aga terve päev Waldenwoods’is. Kõigepealt lebasime Miaga lihtsalt hammockites (ostsin ka endale ühe) ning kui igav hakkas, siis läksime järve ujuma. Peale jahutamist kütsime ennast jälle päikese käes üles. Vahepeal sõime ka lõunat ning siis otsustasime ka basseini üle vaadata. Veetsime vähemalt 2 tundi basseinis sulistades ning päevitades. Enne õhtusööki jõudsime veel oma hammock’ites kerge uinaku teha. On ikka väsitav päev otsa lihtsalt lamada. Lõpuks oligi käes õhtusöök ning peale seda sõit koju.

Pean kurbusega teatama, et mul on ainult 23 päeva veel siin alles jäänud. Mul on veel ilmselt vähemalt kaks postitust siin tulemas, seega järgmise korrani!

Koolilõpp!

Eelmine kord lõpetasin jutu siis munadepühadega, nüüd saan jälle jätkata.

24. aprillil oli senior skip day. Mitte kõik aga päris paljud 12ndikud ei läinud sel päeval kooli, kaasa arvatud mina. Et mitte ilusat päeva raisku lasta magades, siis käisime hoopis sõpradega väljas. Sel päeval käisime pargis jalutamas, siis läksime sööma ning peale seda batuudikeskusesse (lihtsalt lõbu pärast).

30. aprillil käisin sõpradega mägironimises. Kuna see oli mu esimene kord, siis ma väga midagi ei saavutanud, aga lõbus oli ikka. Saime kõik veel spetsiaalsed jalanõud, mis olid üsna ebamugavad, aga väga vajalikud. Peale umbes 45 minutit ronimist olid sõrmed ja käsivarred täiesti väsinud. Kõige hullem osa oli aga järgmine päev, kui terve keha oli kange.

2. mail saime oma senior T-särgid kätte. Ma ootasin küll natuke paremat disaini, aga ei ole hullu. Vähemalt on see mul olemas.

4. mail toimus jälle kergejõustiku võistlus Holland Christian’i vastu. See kord proovisin peale kuulitõuke ning kettaheite ka kaugus- ja kõrgushüpet. Peale seda mõtlesin, et jään vist ikka viskamise peale.

Mai kuu teine nädal oli täis tralli ning palju liiklust, sest Tulip Time Festival oli linnas. 10. ning 11. mai olid meil poolikud päevad. Nendel päevadel saime peale kolmandat tundi koolist vabaks ning läksime kesklinna paraadi vaatama ja sööma. Sain esimest korda proovida corn dog’i, elevandi kõrva (maitse on parem kui nimi) ning õiget limonaadi (värskelt pressitud sidrunist). Oii küll see oli hea uus kogemus.

15. mail pidin tegema kaks testi. Alguses ei saanud ma üldse aru, milleks need vajalikud on, ning siis järgmisel päeval öeldi mulle, et ma ei pea ühtegi eksamit tegema, sest mul läks nendes kahes testis nii hästi. Milline kergendus. See uudis muutis mu terve nädala kohe palju paremaks.

17. mail oli 12ndike viimane koolipäev. Meil toimusid ainult 2 esimest tundi ning siis pidime kogunemisele minema. Kõigil pidi cap & gown kaasas olema. Peale kogunemist jalutasime läbi kolme algkooli, kus elasid kaasa meile nooremad õpilased. Peale seda toimus lõunapaus, piknik väljas. Kui kõhud täis, siis jätkasime algkoolide külastamisega. Tagasi tulles vaatasime kõik koos Senior Advice (nõuanded) ja What Next? (Mis Edasi?) videod ära, mille olid koostanud meie enda klassi õpilased. Sellele järgnes lõpukella ootamine. Kui viimased sekundid loetud ja lõpp kohal, siis võis näha nii mõndagi lõpetajat nutmas. Ka minul tulid pisarad silma, sest taipasin, kui kiiresti see aasta on läinud ning pean veel osadega hüvasti jätma. Ütlesin ka oma sõpradele, et ma tavaliselt ei nuta teiste ees, seega on see olukord mulle naljakalt šokeeriv.

IMG_1896IMG_1898

Sama päeva õhtul toimus veel Senior Awards Night, kus autasustati parimaid kallistajaid, kõige ilusamate silmadega õpilasi, jne. Peale auhindade jagamise toimus ka talendivoor või siis show. Õpilased, kes tundsid, et neil on mingisugune talent ning tahavad seda jagada, said esineda. Ma muidugi arvasin, et teen ka selle ära, ei ole midagi hullu… Ei olnud jah midagi hullu, kuniks ma taipasin, et ma pole tegelikult kunagi üksi tantsinud publiku ees. Õnneks olid mu head sõbrad seal, kes proovisid mind maha rahustada. Esinemine läks hästi. Ei koperdanud, ei läinud midagi meelest. Lavalt tagasi tulles oli tunne nii hea, olin täitsa uhke enda üle. Sõbrad ka kõik kiitsid ning isegi inimesed, kellega ma tavaliselt ei suhtle, tulid minuga rääkima ning kiitma. Päris hea viis, kuidas lõpetada kooliaastat.

20. mai oli täis palju tegevust ja ärevust. Hommik algas veel viimaste ettevalmistustega. Tervet maja valitsesid erinevad söögi lõhnad, igal pool olid kaunistused, pildid ja muud vidinad. Nimelt oli toimumas Jenuferi Open House, lahtiste uste päev. Kõik lähedased sõbrad, naabrid ja pere oli kohal. Ma pole varem nii palju rahvast siin majas näinud. Mina aga pidin poole pealt rahva seast lahkuma ning hakkama valmis sättima, sest mu lõpuball (prom) oli päeva õhtul. Umbes kella nelja ajal tuldi mulle järgi. Ma pole varem oma sõpru nii piduliku ja puhtana näinud. Minu kaaslane, Justin, tõi mulle ka kauni rosetti. Peale minu pidime veel paar inimest peale võtma ning siis läksime kõik koos Johnny Carino’s restorani sööma. Sellele järgnes umbes 20 minutiline sõit Grand Rapids´isse. Pidu toimus Grand Rapids laste muuseumis. Head sõbrad, hea muusika, hea koht ja õhtu ongi korras. Midagi üleliia erilist ei toimunud, aga lõbus oli ikka.

18528052_10210451298651199_7588129639555265680_nIMG_1907

22. mail sain oma teise tattoo. 1,5 tundi torkimist, aga tulemus oli väärt seda. Nii õnnelik selle üle! Sama päeva õhtul toimus veel viimane kergejõustiku “pidulik õhtusöök” (banquet) ja diplomite jagamine. Andsin treeneritele ka eesti lipu värvidega käevõrud, et nad mind ikka meeles peaksid.

IMG_1916.JPG

23. mail käisime õhtupoole Iiri pubis söömas ning siis läksime Jeniferi lõpetamisele. Päris huvitav oli vaadata Ameerika stiilis lõpetamist. Mulle ikka meeldib kuidas neil kõigil see gown (ma ei tea kuidas seda õigesti tõlkida) seljas on. Jätab väga ühtse ja uhke mulje. Holland Christian’i värvid on maroon (kastanpruun, tegelikult tume lillakas) ja valge. Ilus vaatepilt oli, kui nad kõik laval istusid. Mulle tuli ka kohe väikene närv sisse, sest olen ise samas olukorras järgmine nädal. Peale aktust kogunesid kõik õue pildistama. Mina ja Adam naersime, et muidugi võtab see kõik nii palju aega, sest peab ju ikka iga ühega eraldi pilti tegema ning veel iga aparaadiga.

18738722_10207020560551289_933772826608695949_o18671488_10207020550911048_7304737275706971011_o

Nüüd jään veel oma lõpetamist ootama ning siis ongi officially suvi käes! Järgmise korrani!

Spring Break: Summer is almost here!

Tere jälle! On möödunud jälle terve kuu eelmisest postitusest, mille lõpetasin oma sünnipäevaga. Peale seda oli meil nädal aega puhkust, kevad vaheaeg, ja hakkas jälle trall pihta.

Vaheajal käisime host vanemate ja Miaga Kentucky’s. Sinna sõitsime nii umbes 9 tundi, aga võrreldes Colorado reisiga oli see lapsemäng. Ööbisime mõnusas hotelli laadses hoones, mida ümbritses puhas loodus. Reisi eesmärk oli matkata ja puhata linnaelust. Esialgne plaan oli matkata kolm päeva, aga tegime ainult kaks. Esimesel päeval ei olnud just kõige ilusam ilm. Alustasime kerge uduvihmaga, aga mida aeg edasi, seda paremaks läks. Umbes kella 9 ajal oli äratus, söömine ja oligi aeg minna. Lõunaks tulime tagasi, sõime natukene, puhkasime ning tegime teise ringi veel. Kokkuvõttes matkasime esimesel päeval 12 miili. Järgmine päev oli ilm palju parem. Päike küttis ikka mõnusalt. Tegime jälle 2 matkamist, kokku umbes 10 miili. Mõlemal päeval käisime erinevates kohtades ning nägime erinevaid kauneid veejugasid. Vesi oli ka nii puhas, et joo kasvõi otse. Kolmandal päeval otsustasime tagasi liikuda, sest torm tuli peale ja meil ei olnud midagi teha.

This slideshow requires JavaScript.

Tagasi sõites külastasime veel Kentucky hobuseparki ning U.S. Air Force muuseumi.

IMG_1764

12. aprillil toimus minu jaoks midagi väga erilist. Nimelt sain enda esimese tattoo tehtud. Ma olen palunud ja palunud oma ema juba vähemalt 2 aastat ning lõpuks nüüd täitus mu unistus. Ma olin nii närvis, et see saab olema valus, eriti kuklal, aga asjata muretsesin. See polnudki mingi valu, pigem nagu lihtsalt näpistus. Mega rahul ja õnnelik! Järgmine aeg ka juba kirjas.

IMG_1799

16. aprillil käisime hommikul Beechwood’is pannkooke söömas. Peale seda toimus munajaht. Mina, kes ma esimest korda sellist asja nägin, olin väga vaimustuses. Õnneks ei jäänud minagi sellest ilma, sest järgmisel päeval toimus meil kodus sama asi. Võtsime alguses vanuse järgi rivvi: Mia, mina, Adam, Michael ja Kate. Lõpuks andis Arnie stardi ja jooksime kõik alla keldrikorrusele. Võitjaks osutus Mia, aga ega ma ka kõige halvemini ei teinud. Muidugi minul polnud aimugi, kuhu munad peidetud on, aga sain hakkama. Peale munajahti sõime kõik koos lõunat. Ülejäänud päev oli rahulik ja vaikne.

IMG_1823.JPG

Järgmine suurem üritus, mis mind nüüd ees ootab on lõpuball (prom), 20. mail. Mul on küll terve kuu selleni aega, aga peab juba praegu hakkama kleiti otsima. Eelmine kord mõtlesin ka, et nii palju on aega ja siis ostsin kleidi lõpuks 2 päeva enne pidu. Ei taha jälle seda korrata.

Lõpetamine toimub meil 30. mail, nii et kes tahab, tulge vaatama! Peale lõpetamist on meil veel Senior All Night Party, ehk lõpetajate pidu. Oeh, nii palju lahedaid üritusi, aga nii vähe aega on alles. Koduigatsus on, aga tagasi ei taha ikka tulla, vähemalt mitte veel.

6/10?!

Viimases postituses rääkisin teile oma jõuludest, aastavahetusest ja igasugustest talverõõmudest. Nüüd räägin teile, kuidas meil siin juba päris varajane suvi koputab uksele.

28. jaanuaril toimus YFU Mid-Year Orientation Hudsonville kirikus. Tore oli näha üle pika aja teisi YFUkaid ja rääkida kuidas kõigil läheb. Orientatsioon kestis umbes 5 tundi ja selle aja jooksul saime rääkida mida me juba oleme teinud, mida tahame veel teha, tuleviku plaanidest ja igast muud.

3. veebruaril oli mul päris tihe graafik. Peale kooli pidin kiiresti sööma ja valmis sättima korvpalli mängu jaoks. Peale mängu toimus ‘Casual Dance’ ehk keegi ei pidanud pidulikult riides olema, kõik tulid oma tavariietes ja tantsisid. Peale seda toimus meil cheer sleepover. Kõik läksime Ally juurde, kus sõime, rääkisime juttu ja mängisime. Päris väsitav oli kolmeni hommikul üleval olla ja kella 10’ks poksi minna, aga oli seda väärt.

IMG_1284IMG_1296

5. veebruar oli suur päev kõigi jaoks, sest toimus Super Bowl’i finaal. Meie suurt pidu ei korraldanud, aga läksime lihtsalt perega sõpradele külla, kus sõime ja vaatasime mängu. Jällegi, uus ja huvitav kogemus minu jaoks.

10.-12. veebruaril käisime Nub’s Nob’is suusatamas. Reede pärastlõunal hakkasime sõitma, võtsime Michael’i ja Adam’i peale, käisime söömas ning lõpuks jõudsime kohale. Ööbisime ühes väga huvitavas majas. Ei oskagi väga kirjeldada seega näitan teile hoopis pilte.

This slideshow requires JavaScript.

Laupäeval suusatasime terve päev. Alustasime 10 ajal hommikul, 4:30 pandi nõlvad kinni, et õhtuks korda teha ja kella 7 ajal läksime uuesti mäele. Lõunasöök toimus mäel ning õhtusöögi ajaks läksime Petoskey Brewery’sse. Pühapäeval suusatasime pärastlõunani ning siis sättisime tagasi kodu poole.

IMG_1304IMG_1306IMG_1307

15. veebruaril toimus koolis Be Nice assamblee, kus räägiti kiusamisest, probleemidest jne. Mõningatel õpilastel paluti hoida silte, kus peal olid kirjas kõik huvialaringid ja tegevused. Mina olin üks nendest õpilastest ning minu sildil oli kirjas “Cheerleading”. Sellega näitasime, kui palju erinevaid võimalusi meil on saada tutvusi ja leida endale parim tegevus.

19. veebruaril käisime päeval cheer’i grupiga RiverTown’is shoppamas ning peale seda skyzone’is. Skyzone on põhimõtteliselt nagu Skypark. Seal anti meile veel eraldi kummitallaga sokid, et me ei libiseks batuutidel. Peale tund aega hüppamist sõitsime tagasi Hollandisse, et minna randa päikeseloojangut vaatama. Kui sinna jõudsime oli päike juba läinud, aga taevas oli ikka kaunis. Seal veetsime umbes tunnikese niisama ringi jalutades ja jutustades. Kui juba päris pimedaks läks, otsustasime poest läbi käia ja Jilliani juurde minna. Jilliani juures toimus cheer sleepover. Seal me siis sõime, vaatasime õudukaid ja umbes 12 ajal öösel sõitsime Burger King’i, et üllatada meie treenerit, kes parajasti sel ajal töötas. Kohale jõudes sõitsime läbi Drive In’i. Kui kuulsime, et tellimust võtab vastu Alyssa (treener), karjus Giselle esimesest autost “Hey cheerleaders!” ning meie kõik koos vastasime “Hey what!” (tiimi sisene asi). Alyssal võttis umbes 5 sekundit aega, et aru saada, mis toimub. Ta oli nii õnnelik kui meid nägi. Kuna tema sleepover’ile ei saanud tulla, siis tõime sleepover’i tema juurde. Tema kaudu saime 2 koti täit tasuta friikaid, aga nende valmimisega pidime ootama umbes 10 minutit. Selle aja jooksul otsustasime meie oma kahe puupüsti autoga Burger King’i ümber ringe sõita, ise samal ajal aknast välja istudes. Jah, see ei olnud just kõige mõistlikum tegu, aga meil oli nii naljakas. Keegi viga ei saanud, ning õhtu lõppes vägagi hästi.

This slideshow requires JavaScript.

20. veebruaril kooli ei toimunud, aga cheer oli ikka. Meie, geeniused nagu olime, vaatasime muidugi õudukaid kuni 3-4 hommikul. Kõik olid surm väsinud trennis, aga oli ikka väärt.

21. veebruaril algas koolis Spirit Week. Teisipäev oli pidžaama päev. Mina ja Freddie käisime veel eraldi riideid ostmas ning meie riietus oli sel päeval vägagi 5+. Kolmapäeval oli Beach day. Sel päeval kandsin ma lihtsalt lillelist, Hawaii teemalist pluusi. Neljapäeval oli Dress-Like-A-Teacher päev. Sel päeval toimusid ka korvpalli võistlused terve päev ja me pidime vahepeal cheer’ima. Reedel pidid kõik punast ja valget kandma. Õhtul toimus viimane korvpalli mäng Byron Center’i vastu. Mõlemal, tüdrukute ja poiste, mängul esinesime oma tantsuga. Kõik olid väga närvis, sest sel korral olid meiega poisid ka. Kokkuvõttes läks kõik väga hästi.

IMG_1376IMG_1483

25. veebruaril toimus Snowcoming. Enne pidu käisime Calviniga väljas söömas ning siis läksime kooli. Kõik olid nii kaunid. Õhtu lõpuks olid mul jalad kanged, aga emotsioonid laes.

IMG_1395
Must ja valge, Calviniga
IMG_1394
Sain ka korra Freddie’st pikem olla

2.-12. märtsi veetsime Colorados. Alustasime sõitu neljapäeval ja jõudsime kohale laupäeva õhtul. Esimesed kolm päeva oli päris nõrk enesetunne, sest kõrguste vahe oli nii suur. Pea valutas, hingata oli raske ja söögiisu oli ka niru. Lõpuks sai ikka sellest ka üle. Pühapäeval oli esimene suusapäev. Ilm oli väga ilus ja rajad olid mõnusad. Esmaspäeval oli aga kohutavalt tuisune. Lund sadas nii tihedalt, et raske oli näha. Otsustasime, et teeme puhkepäeva. Natuke vara, aga mis teha. Sel päeval käisime Breckenridge’is ja Fresco’s jalutamas ning kohalike poode külastamas. Järgmised 4 päeva veetsime mäel ning ilm läks ka iga päevaga aina ilusamaks. Värske lumi, soe päike ja mõnusalt jahutav tuul. Ma panin iga päev päikesekreemi ninale ja põskedele, aga reisilõpuks olin ikka täielik punanina Rudolph. 12. jõudsime koju tagasi, kõik terved ja “puhanud”.

This slideshow requires JavaScript.

20. märtsil liitusin kergejõustikuga (Track & Field). Aladeks valisin kuulitõuke ja kettaheite. Nüüd on mul IGA PÄEV esimene tund Strength & Conditioning ning peale kooli Track + laupäeviti poks. Armastan seda elu, aga tundub, et mu jalad ei arva sama. Umbes 2 kuud tagasi pidin juba jooksmisest pausi tegema, sest mul oli kõõlusepõletik. Juba jälle tunnen, et jalad valutavad ja ei pea väga vastu, aga õnneks on treenerid mõistvad ning ei suru midagi peale.

22. märtsil käisime mu sünnipäeva puhul Freddie’ga Beauty and the Beast’i vaatamas. Kuna see film oli suur osa minu lapsepõlvest, siis minul oli seda nii põnev vaadata. Väga hea film, soovitan vaadata!

23. märtsil oli siis minu tähtis päev. Lõpuks täisealine, vuhuuu. Nii tore, et Ameerikas midagi teha ei saa, kui 18 oled… Anyway, kolmanda tunni alguses tuli Freddie mu klassi ja andis mulle suure kingikoti, sest ta pidi ära minema. Ma küll ütlesin talle korduvalt, et mul ei ole mingit kingisoovi ja ta ei pea midagi tegema, aga ta on lihtsalt vahest nii extra. Track’is laulsid viskajad mulle sünnipäeva laulu. Koju jõudes toimus kiire riiete vahetus ning juba jälle minek. Läksime Diane’i, Arnie ja Miaga Logan’s Roadhouse’i sööma. Peale seda tulime koju tagasi, kus saime veel magustoiduks jäätist ja kooki. Kui kõik söödud, siis toimus kingituste avamine. Üks kingitus, mida kahjuks avada ei saanud, aga juba nägin, oli mu uus lumelaud! Aitäh, aitäh, aitäh!!!

Laupäeva hommikul käisin üle pika aja jälle poksis. Tunnen juba kuidas kõik see trenn aitab. Enam ei ole sellist surma tunnet peale 15 minutit poksitrenni. Treener oli ka rõõmus ja uhke mu üle, sest saime päris korraliku 20 löögi kombo tehtud. Teisipäeval saan sparrima ka minna. Juba tunnen kui surnud ma selle päeva lõpuks olen. Laupäeva õhtul käisin veel oma sõbra Justin’iga That ’70s Vocals Show’il, kus esitasid meie kooli lauljad 70ndate hitte. Väga lahe oli ikka vaadata, millised talendikad õpilased mu koolis on.

Lõppkokkuvõttes on mul olnud väga tihedad ja põnevad viimased 2 kuud. Vabandan, et kirjutan nii harva. Kui keegi väga teada tahab, mis mul siin toimunud on ja ma pole oma blogi jälle uuendanud, siis küsige julgelt!

Järgmise korrani!

Jõulud, aasta vahetus ja muud tegevused

Hello from the other side!
Suur aitäh kõigile, kes kannatlikult ootavad mu postitusi. Ma pole jälle kaua, liiga kaua, kirjutanud, but time flies when you’re having fun. Vabandan kohe ette ära, kui mu lause ehitused on veidrad või mõned kirjavead ette hüppavad.

Viimases postituses rääkisin teile oma Chicago reisist, Cheer’ist, Thanks/Friendsgiving ning Black Friday kogemustest. Sellest postituses kirjutan teile oma jõuludest, aasta vahetusest ja muudest huvitavatest tegevustest.

30. novembril oli mul uni juba enne äratust läinud, sest ärevus oli nii suur. Selle põhjuseks oli aga Blood Drive (vere annetus), mis külastas ka meie kooli. Ma olin niiiii ärevil, sest ma olen tahtnud verd annetada juba päris kaua ja nüüd oli mul võimalus seda teha. Hahaha, just kidding, mul ei lubatud seda teha, kuna ma olen Euroopast pärit ning Creutzfeldt-Jakobi tõbi oli just siin kõige hullem. Ma olin kohutavalt kurb peale seda, aga pidin sellega leppima.

4. detsembril toimus meil kodus väikene filmimine. Nimelt pidi Mia tegema raamatu kokkuvõtte video versioonis ning tal oli vaja näitlejaid. Minu mega lahe ja abistav sõber Jarrod oli muidugi nõus seda tegema. Väljas oli päris jahe seega pidime kiiresti tegutsema. Filmimise käigus suutis Jarrod ära kaotada oma autovõtmed ning selle aja peale kui me seda märkasime ja otsima hakkasime, hakkas muidugi lund sadama. Otsustasime, et otsime järgmine päev edasi. Jarrod kutsus omale sõbra järgi ning sai siiski ilusti koju.

11. detsembril pidin Lilliga hüvasti jätma, sest tema 2 kuud olid täis saanud.

12. detsembril oli meil esimene snowday! Ehk siis meie tavaline lumesadu Eestis oli siin kooli vaba päeva põhjuseks.

17. detsembril lahkusime kella ühe ajal ning suundusime Detroiti. Seal toimus Diane’i poolse suguvõsa jõulupidu. Seal saime PALJU süüa ning sain ka osa võtta mängust “White Elephant”. Igaüks, kes mängus osales pidi kodust kaasa võtma või ostma mingisuguse kingituse. Kõikide nimed, kes osalesid, olid ühes topsis, kust hakati järjest inimesti kutsuma. Iga üks pidi valima ühe kingituse kuuse alt. Kui ring sai täis, siis algas teine voor. Nüüd sai kas kingituse enda kätte jätta või vahetada kellegi teisega (“varastada”). Ehk siis, kes esimeses voorus sai hea saagi, ei pruukinud sellega lõpetada. Mina jäin päris rahule ning lõpetasin käekoti ja rahakotiga.
18. detsembril jätkasime rahuliku jõulupeo/hommikuga. Toimus jälle väikene kingituste jagamine. Sarnane Valge Elevandiga, aga naised tegid naistele ja mehed meestele kingitused. See kord sain mõnusa blanket scarf’i (sall), mis oli ka minu jõulunimekirjas. Seega vägagi korda läinud jõulud Detroitis.

img_0961

 

21. detsember – 4. jaanuar oli talvevaheaeg.
24. detsembril midagi suurt ei toimunud. Käisime kirikus väikesel jõulukontserdil ning õhtul vaatasime terve perega Polar Express’i.
25. detsembri hommikul, jõuluhommikul, ärkasime kõik natuke varem üles, et süüa kõik koos kaneelirulle ning avada kingitusi. Minu jõulunimekirjas oli umbes 4-5 asja. Kokku võttes sain ma oma 3 aasta kingid ühe hommikuga.

15696651_1410240105655528_1641597392_o
26. detsembril sõitsime hommikul Grand Rapids´isse. Seal külastasime Grand Rapids Public Museum´i, kus veetsime umbes 2 tundi. Peale seda tegime väikses einestamise pubis Founders. Edasi läksime hotelli, kus veetsime aega basseinis sulistades ning peale seda sättisime end valmis õhtusöögiks. Kuna tegemist oli Arnie ema sünnipäevaga, siis olime kõik natuke pidulikumalt riides. Charley´s Crab oli ideaalne restoran, kus einestada see õhtu. Peale meie oli seal ainult mõni paar veel, seega ei olnud meil lärmi taustaks. Väga rahulik ja kaunis koht ning otse jõe ääres. Kui kõhud täis ja jutud vesteldud, siis suundusime tagasi hotelli. Seal jalutasime veel natuke aega ringi, sest kõhud olid nii täis.

Järgmise päeva hommiku veetsime hotellis, kus sõime ning siis jätsime teistega hüvasti. Minul toimus veel sel päeval cheer ning peale seda sain Jarrodiga kokku. Valmistasime üksteisele ka jõulukingid. Leppisime kokku, et maksimaalne summa on umbes 20 dollarit. Tema veel muretses, et mida küll kinkida. Lugu lõppes sellega, et tema kinkis mulle 75 dollari väärtusega Pincushns tattoo kinkekaardi. Ma olin niiii õnnelik ja vihane samal ajal, sest see oli rohkem kui me kokku leppisime, aga ta teadis kui väga ma tattood tahan.
28. ja 29. detsembril toimus tüdrukute ja poiste korvpalli turniir. Nendel kahel päeval pidime kokku umbes 14 tundi cheerima, 7 tundi päevas. See oli natuke liig, aga lõbus oli ikka.
31. detsembril midagi suurt ei toimunud. Hommikul käisin veel aasta viimases poksitrennis ning õhtul olin sõpradega.
1. jaanuaril pidime varakult ärkama, sest oli minek Caberfae´sse. Väikene ühe päevane suusareis. Mina ja Mia oleme ainukesed meie perest, kes lumelauda sõidavad. Õnneks ei pidanud ma endale eraldi lumelauda ostma ega laenutama, sest mu sõber laenas mulle oma lauda. Kuna mu sõbra lumelaud oli väiksem kui Mia oma, siis vahetasime Miaga lauad ära. Nii tore oli vaadata Miat, kuidas ta veel õpib ja pingutab. Meenutas mullegi vanu aegu. Selle koha pealt pean suure shout-out´i tegema oma issile, kes õpetas mind, kui ma alles 6 aastane olin. Aitäh, et sa pingutasid ja alla ei andnud, isegi kui ma püstigi ei suutnud seista ilma sinu abita!

15800721_10206129956126735_6908350968490954793_o15875072_10206129954246688_1621982745471963086_o

5. jaanuaril algas jälle kool. Eksamid algasid 11. jaanuaril. Sel päeval toimus mul Graafika Disainis ja US Ajaloos eksam. Nende hindeid veel ei tea. 12. jaanuaril jäi kool ära, sest teed olid nii libedad. Seega lükkusid ka eksamid edasi. Reedel olid mul Geomeetria ja Tervise (Working on Wellness) eksamid. Need sain mõlemad A. Esmaspäeval, 16. detsembril, mul kooli ei toimu, kuna on Martin Luther King Jr. Day. Teisipäeval on veel viimased 2 eksamit vaja teha, Anatoomia ja Inglise Keel, ja siis kolmapäeval algab teine semester.
Uuel semestril on mul tunniplaan selline:

1. Strength & Conditioning
2. English 10B
3. Algebra 2
4. US History
5. Anatomy/Physiology
6. PhotoShop

Jään siis teisipäeva ning uut semestrit ootama. Wish me luck!

Lõpetuseks lubasin teha väikese shout-out´i oma sõbrale, Calvin, kes on mega lahe ja naljakas vend! Aitäh, et minusugusega suudad lolli mängida!

Shout-out to my friend, Calvin, who is super cool and funny dude! Thank you for keeping up with my goofiness!

 

Chicago, Cheer, Thanksgiving/Friendsgiving, Black Friday

Tervist sõbrad! Pole teiega jälle umbes 2 nädalat infot jaganud, vabandan. Raske on leida aega kirjutamiseks, kui nii palju põnevat toimub. Vabandan ka selle eest, kui mu jutus on kirjavead või üldse kahtlane lauseehitus on. Eesti keel on tõesti raske, eriti kui seda iga päev ei räägi.

12.-13. novembril olime terve perega Chicagos. Laupäeval hakkasime 7:30 sõitma. Pidime jõudma 9:30 rongile, aga kuna me ei arvestanud aja muutumisega, siis jõudsime üks tund varem kohale. Selle tunni veetsime siis McDonalds’is, sest muud söögikohta polnud lähedal. Rongiga sõitsime umbes 2 tundi ja jõudsimegi, Chicagosse. Kõik oli nagu filmis. Tihe liiklus, linnaelu, erinevad inimesed igal pool, kõigil on vaja kuhugi minna. Meie esimeseks vaatamisväärsuseks oli Cloud Gate (katse 1). Miks katse 1? Noh, sest just nädal enne meie külastamist toimus ju hääletamine ning Trump’i üks hoonetest asub Chicagos. Seega mõtlesid mõned inimesed, et oleks ju lahe protesteerida üle linna. Nende üheks punktiks oli Cloud Gate, seega see suleti kõigi jaoks. See kord me seda lähedalt ei näinud. Järgmisega jalutasime Starbucks’i, et võtta väikesed kohvid enne shoppamist ja jalutamist. Kui kohvid käes, siis jätkasimegi oma teed mööda tänavaid külastades erinevaid poode. Kõik oli mõnus ja rahulik, kuniks kuulsime kaugelt rahva kisa. Muidugi teadsime, mis toimub, seega jooksime kiiresti lähimasse kohvikusse, kus saime pealt vaadata, kuidas protesteerijad mööda kõndisid oma suurte plakatitega karjudes oma hüüdlauseid. See kõik kestis umbes 5 minutit. Peale seda saime rahus jätkata. Nägime ka Trump’i hoone ära. Trump International Hotel and Tower. Tavaline pilvelõhkuja, aga vot Trump’i nimi on peal. Sest see teeb asja eriti eriliseks … Jätkasime linna peal ringi käimisega. Mõne aja pärast pidime jälle varju jooksma, sest tänav oli jälle protesteerijaid täis. Järgmine peatus Cheesecake Factory. Seal ostsime kõik tükikese kooki. Kes tahtis sai ka vähe suurema eine osta. Peale maiustamist otsisime teised üles ning hakkasime tagasi liikuma. Enne lahkumist jõudsime veel külastada pilvelõhkujat, John Hancock Center. Liftiga sõites tuli mul väikene paanikahoog, sest me liikusime nii kiiresti ja mu kõrvad läksid koguaeg lukku ning tekkis tunne nagu pea kohe plahvataks. Aga jäin ellu ja kõrvad terveks. See vaade, mida me näha saime oli fantastiline. Uskumatu kui kaunis võib öine elu olla linnas. Kahjuks kauaks ei saanud imetlema jääda. Kuna oli juba õhtu ja pime, siis saime ka lõpuks Cloud Gate’i näha lähemalt. Ehk katse 2: õnnestus! Ööbisime Arnie ema ja isa juures. Esimese asjana tuppa astudes märkasin, et köögimööbel on päris sarnane vana Eesti omaga, ehk Vene aegse mööbliga. Kõik tundus kuidagi kodusem ja hubasem. Sain üle pika aja rääkida Eesti keelt, mis on mul natuke roostes juba. Neil oli ka seinal suur Eesti kaart, kust pealt näitasin teistele, kus mu kodu on ning teisi kohti. Sain ka lugeda Eesti raamatuid ning minu rõõmuks olid nad teinud piparkooke. Ameeriklased ei tee/söö väga piparkooke, nad eelistavad pigem gingerbread’i ehk ingverisai/kook (?).

This slideshow requires JavaScript.

14.-17. novembril veetsin ma iga päev kaks tundi peale kooli trennis. Täpsemalt cheerleadingus. Kohale tuli kokku üle 25 tüdruku ning edasi pääses vaid 14-16. Reedel toimus päris tryout, katsed, kus olid ka kohtunikud. Meid oli jaotatud viiestesse gruppidesse ning iga grupp pidi eraldi esitama. Kokku oli ette näitamises 5 asja. Hüpped, tumbling (hundirattad, rondaadid, jne), Fight Song (laul/tants, mis on mõeldud võistluste jaoks), pikk cheer (pooleldi enda grupiga mõeldud tants) ning lõpuks tants, mida õppidime kõik koos. Meid hinnati punktidega ning peale seda jaotati kõigile pakikesed, kus sees oli kas täpiline lips (mitte edasi pääsenud) või sätendav lips (edasi pääsenud). Mina ja mu klassikaaslane pidime kiiresti edasi minema järgmisele üritusele, seega otsustasime pakid avada kohale jõudes. Ehk siis kiirustasime edasi Tänupüha õhtusöögile, mis oli mõeldud ainult Holland High senior’itele (friendsgiving). Kohale jõudes avasin kohe paki ja ma usun, et ehmatasin nii mõnegi ära oma kisamise ja kilkamisega. See oli minu päeva tipphetk. Edasi toimus meil õhtusöök. mängud, võistlused, karaoke ja lihtsalt jutustamine.

20. novembril toimus meie kodus järgmine friendsgiving, aga see kord olid kohale tulnud Jeniferi sõbrannad. Jällegi sõime kõik koos ja mängisime erinevaid mänge.

21. novembril saime peale kooli cheer’i edasi jõudnutega kokku ning arutasime plaane ja üritusi, mis on tulemas. Saime ka kätte oma vormid. Punane pole kunagi minu värv olnud, aga see vorm on lihtsat nii armas ja kena.

img_0853

22. november, päev enne lühikest puhkust. Pidime Anatoomia tunnis esitama oma projekti, mis rääkis venitamisest ning lihastest. Kuna iga harjutuse jaoks pidi olema kas pilt, video või otsene näide, siis olin mina meie grupis see “akrobaat”. Pidin terve klassi eest näitama ette 12 erinevat venitusharjutust, kaasa arvatud sild ja spagaat, mille peale terve klass ohkas sügavalt, sest nende jaoks tundus see nii valus. Peale koolis toimus meie ametlik esimene trenn, ehk harjutasime tõsteid ja viskeid. Peale cheer’i läksime terve grupiga treeneri koju, kus toimus jällegi friendsgiving. Sõime, mängisime, vaatasime filmi ja rääkisime juttu.

23. novembril oli vaba päev tänu Tänupühale. Õhtul käisime bowlingus, meie pere ning veel pere tuttavad. Lõpetasime umbes kell 12 öösel, seega kõik olid korralikult ära väsitatud.

img_0857
My first slushie!!

 

24. novembril hakkas meil juba hommikul valmistumine pihta. Kõik koristasid ja kokkasid, sest külalised olid tulemas. Peale söömist tegime väikese jalutuskäigu kesklinnas, aga kuna olid pühad, siis kõik kohad olid suletud. Koju tagasi tulles ootasid meid erinevad koogid ja jäätised. Kui külalised oli läinud, siis puhkasime ja koristasime umbes 2-3 tundi. Kella 8 paiku algas meie Black Friday shoppamine. Esimeses poes, kus käisime, pidime ootama üle tunni järjekorras. Inimesi oli nii palju, aga õnneks olid kõik rahulikud, seega väga pöörane ei olnudki. Kokku käisime neljas poes ligi 3 tundi.

15235467_10205855169737247_6420344971488185491_o15168877_10205855170097256_3918565147724991614_o15138353_10205855172377313_2832138725626545162_o

Halloween ja teised tegevused

25. oktroobril leidsin väga mõnusa jõusaali, Flex. Nädal aega sain tasuta käia ja proovida kõike mida seal leidus. Minu suureks rõõmuks olid seal ka poksikotid, mille pean sain harjutusi teha. Neil toimub iga laupäev poksitrenn ka. Treener on professionaalne poksija ja trennis saab olla maksimaalselt 4 inimest. Väike grupp, aga trenn on võimas.

26. oktoobril toimus meie kirikus Halloween’i puhul Trunk or Treat (vabatahtlikud tulevad kohale oma autodega ning jagavad komme pagastnikust). Alguses pidi üritus õues toimuma, aga kuna ilm ei olnud just meie poolt, siis pidime kirikus sees olema. Sellegi poolest oli väga tore õhtu. Peale kommide jagamise toimus ka parima tšilli võistlus, kus osales ka minu host ema. Ma ei teadnudki, et nii palju erinevaid tšillisid olemas on. Minu lemmik oli terav-magus kanatšilli, mis võitis ka rahvahääletusega. Peale selle saime veel palju süüa. Sain ära proovida oma esimese caramel apple (karamelli sisse kastetud õun). Väga suur, väga magus ning väga väsitav, sest proovi sa süüa pulga otsas õuna kui see on libe ja kleepuv. Taustamuusikat mängis pea terve õhtu kirikus tegutsev bänd.

28. oktoobril läksime peale kooli Jeniferi ja ta sõbrannadega kesklinna, kus käisime kohvikus, poodides ning lõpetuseks sõime kooki ja sõõrikuid. Koju jõudes tegime veel Jeniferiga väikese filmiõhtu.

29. oktoobril käisin hommikul poksitrennis. Motivatsioonipomm oli nii hea! Treener kiitis mu haake ja üleüldse tehnikat (aitäh Nils ja Reimo!!). Koju jõudes ootas mind ees väikene kokkamine ehk pidin kõrvitsaleiba/saia tegema. Mega hea magustoit (kui keegi soovib retsepti siis küsige). Õhtul käisime Amber’i, Jeniferi sõbranna, Halloween’i peol. Enamus olid juba kohal kui meie jõudsime. Alustuseks mängisime lipumängu, mis oli päris keeruline, sest muru oli märg ja libe ning õues oli pime. Edasi läksime kõik lõkke äärde sooja. Seal saime süüa ja juttu rääkida. Lõpetuseks mängisime karakterimängu ehk kõigile anti üks tegelane, keda nad pidid näitlema, ning üks pidi siis kõik ära arvama. Mina olin Justin Bieber ja minu ära arvamiseks piisas lausest: “I’m a white boy from Canada.” Kõik kes on kunagi Bieberi fännid olnud on sellega tuttavad.

30. oktoobril käisime Jeniferiga pildistamas. Meil siin veel lund pole, seega saime kaunite sügisvärvidega pilte teha. Peale pildistamist said kõik ühe kõrvitsa ja hakkas pihta. Sain oma esimese kõrvitsa nikerdatud. Õhtul toimus Youth Group, kus peale söömise ja mängimise toimus meil võistlus. Iga võistkond sai kõrvitsa, mille pidime ära värvima ning parim grupp sai auhinna. Meie tegime oma kõrvitsast Minioni. Auhinda kahjuks ei tulnud, aga ise jäime vägagi rahule, sest aega polnud lõpmatuseni ning pidime kiirustama. Õhtu lõpetuseks valiti välja ka parimad kostüümid.

This slideshow requires JavaScript.

HALLOWEEN! 31. oktoobril oli meil poolik koolipäev. Peale kolmandat tundi jalutasin HC’sse, kus sõin koos Jeniferi ja ta sõpradega lõunat. Kuna mul oli nii palju vaba aega, siis otsustasin seda kasutada trenni jaoks. Peale õhtusööki läksime Jeniferiga Nichole’i ja Amanda juurde (Jeniferi klassiõed). Kokku tuli meid 8. Seal me siis sõime, mängisime tõde või tegu ja Never Have I Ever ning vaatasime filmi. Kõige põnevam osa oli kui mõned meist pidid T v T mängu ajal ding dong ditc’i tegema (koputama uksele ja ära jooksma). Kuna oli Halloween’i õhtu, siis lapsi oli päris palju ja ma arvan, et nad kõik pidasid meil hulludeks, kui me naerdes ringi jooksime.

2. novembril pidi toimuma mul pildistamine aastaraamatu (yearbook) jaoks, aga kehva ilma tõttu pidime selle edasi lükkama. Sel päeval oli mul seljas Jeniferi kleit (sest mul endal polnud midagi paremat + ta oli nii lahke ja laenas). Üks asi on kindel, inimesed siin ei karda komplimente teha. Iga kord kui ma kleiti, seelikut või midagi pidulikumat kannan, kuulen ma nii häid ja toredaid komplimente ning see muudab alati mu päeva paremaks.

3. novembril toimus meil, vahetusõpilastel, väljasõit Grand Valley ülikooli. Koos meiega tuli kaasa Dr. Emde, kes on üks kõige naljakamatest ja toredamatest töötajatest meie koolis. Ülikoolis räägiti meile koolist, tutvustati ümbruskonda ning peale seda oli lõunasöök, pitsa. Meile loeti ette ka kõik riigid, mis olid sel päeval kohale tulnud ning mina olin muidugi ainus eestlane. Lõunasöögile järgnes loosimine, aga meie kool kahjuks midagi ei saanud. Tagasi jõudsime viienda tunni ajal ning jätkasime oma tavalist koolipäeva.

4. novembril oli jällegi poolik päev. Peale kooli läksin oma sõbranna juurde, kes on ka vahetusõpilane Taist. Sõime lõunat seal ning sõitsime kesklinna, kus saime teistega kokku. Linnas olles sain ka oma pildistamise tehtud. Tulemus oli super! Õhtul tegime kodus lõket. Meiega liitusid ka Michael, Kate ja Adam.

This slideshow requires JavaScript.

5. novembril sain esimest korda üle pika aja kauem magada. Oii kuidas ma seda nautisin. Ehk siis ärkasin kell 11 ning hakkasin kohe tegutsema, sest kodutöid oli palju. Aitasin Diane’il süüa teha ja koristada ning peale seda jõudsin veel jooksmas käia. Õhtusöök toimus meil see kord Giordano pitsarestoranis. Nad on kuulsad oma kihiliste pitsade poolest. Ühe pitsa tegemine võtab aega umbes 35-45 minutit. Kui kõhud täis, siis läksime edasi HC’sse filmi vaatama. Kõik suusatajad/lumelaudurid on nüüd minu poolt kohustatud vaatama Warren Milleri filmi Here, There & Everywhere. Fantastiline film! Jube lume igatsus tuli peale seda vaadates. Jalad hakkasid kihelema kui nägin neil suuri lumiseid mägesid. Vahepeal toimus jälle loosimine ja meie seltskonnast võitis ainukesena Arnie.

15002319_10205741806263231_3108200543991996745_o

6. novembril läksime peale kirikus käimist väikesele matkale. See kord külastasime Rosy Mound Natural Area’t. Õnneks oli ilm jube kena ja soe.

14991362_10205741812343383_8720038993878046276_o
Jäljendasime The Beatles’seid
15000618_10205741811463361_4411340115011705885_o
Uhke pereisa!

15002525_10205741807623265_5242448046971416869_o15016249_10205741812383384_9029202411499991332_o

Kokku võttes olid need kaks nädalat fantastilised! Nii palju uusi kogemusi, sõpru ja komplimente. Tunnen iga nädal kuidas aina rohkem rõõmu tuleb minusse. Peale selle, et teised minu jaoks midagi head teevad, tegin ise ka väikese heateo. Nimelt toimus meil koolis kolmel päeval annetamine rinnavähihaigete jaoks. Igaüks, kes annetas 1$, sai oma väikese sõrme küüne roosaks värvida. Mina tegin oma annetuse kõigil kolmel päeval. Nii vähe kui see ka ei olnud, sain ma ikka toeks olla.